Hiina üleminek globaalsesse investeerimispangandusse

16. jaanuaril 2016 avati Pekingis ametlikult Aasia infrastruktuuri investeerimispank (AIIB) Pekingis. AIIB väljakuulutatud eesmärk oli Aasia infrastruktuuriprojektide rahastamine, tehes koostööd teiste mitmepoolsete ja kahepoolsete arenguinstitutsioonidega, ning 100 miljardi dollari suuruse kapitaliga eeldas pank esimese viie aasta jooksul 10–15 miljardit dollarit aastas. Hiina valitsus tegi 2013. aastal ettepaneku asutada rahvusvaheline finantsasutus. 2015. aasta lõpuks oli idee laialdaselt vastu võetud, hoolimata keskkonna- ja eetikanormide varasetest reservatsioonidest, Hiina motiividest panga asutamisel ja AIIB potentsiaalist konkureerida Maailmapanga ja Aasia Arengupangaga (ADB), muredest, mis tekitasid heidutas USA ja Jaapanit asutajaliikmeteks saamisest. Ehkki enamik aktsionäre oli Aasias, ühinesid kiiresti Brasiilia, Egiptus ja Lõuna-Aafrika. 2015. aasta märtsis liikmeks saanud Ühendkuningriigile järgnesid peagi ka teised lääneriigid, eriti Austraalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Hispaania. Asutajaliikmete huviväärsuste hulgas oli asjaolu, et AIIB valuutaks oli USA dollar ja panga tegevus pidi toimuma inglise keeles. AIIB kõrge edu oli ootamatu ja seda kutsuti diplomaatilise võidukäiguna Hiinas. Juunis toimunud esimesel aastakoosolekul osalesid 57 asutajaliikme esindaja, samal ajal kui veel 30 riiki, sealhulgas mitmed Lõuna-Ameerikast, olid ootenimekirjas. Selle koosoleku päevakorras olid eduaruanded juba käimasoleva töö ja lubatud enam kui 500 miljoni dollari suuruste laenude kohta.

AIIB ülemaailmne profiil tõusis, kui 13. aprillil allkirjastas selle president Jin Liqun Maailmapangaga kaasfinantseerimise raamlepingu. Mõlemad üksused arutasid ametlikult ligi tosinat Aasia projekti, mille Maailmapank ette valmistaks ja jälgiks vastavalt selle institutsiooni poliitikale ja menetlustele, sealhulgas hanked ja sotsiaalsed kaitsemeetmed. AIIB staatust tugevdas veelgi tema kohalolek aprillis Maailmapanga avamisel ülemaailmsel infrastruktuurifoorumil 2016, mis toimus Washingtonis, DC-s. See oli esimene kord, kui mitmepoolsete arengupankade juhid, kuhu kuulusid Aafrika Arengupank, ADB, AIIB, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD), Euroopa Investeerimispank, Ameerika-sisene Arengupanga grupp, Islami Arengupank, Uus Arengupank ja Maailmapanga grupp, samuti esindajad 20-liikmeline rühm (G20), G24 ja G77 olid kokku tulnud. Foorumi eesmärk oli rahastada mitmepoolseid koostöömehhanisme, et edendada infrastruktuuri täiustamist kogu maailmas. Vähem arenenud riikides ei olnud umbes 2,4 miljardil elanikul põhilisi sanitaarteenuseid; paljudel polnud juurdepääsu ohutule joogiveele; enam kui miljardil inimesel puudus elekter; ja kolmandikul maapiirkondade vaestest polnud ilmaga ühtegi teed. ADB hinnangul kulub Aasias põhiinfrastruktuuri jaoks aastani 2020 hinnanguliselt 730 miljardit dollarit ning vajadus abi ja investeeringute järele on hädavajalik.

2016. aasta oktoobriks oli heaks kiidetud umbes kuus projekti ja need kõik kajastasid AIIB koostööd. Ettevõtted hõlmasid juhtiva finantseerijana ADB-d Pakistani Punjabi provintsis, mille eesmärk oli 46-miljardise dollari suuruse Hiina-Pakistani majanduskoridori projekti raames ehitada 64 km (39,8 miili) kiirteed, mis ühendaks Shorkot Khanewaliga. teine ​​ettevõte, mida ühiselt finantseeriti EBRD-ga, koosnes maanteest, mis ühendas Tadžikistani Dušanbet Usbekistani piiriga. See tee pidi moodustama osa Kesk-Aasia ida-lääne maanteest, kus olemasolev maantee ühendas Dušanbe Hiinaga juba enne Hiinaga Pakistani ühendanud Karakorami teed. Kolmas projekt Pakistanis, mida juhtis ja kaasfinantseeris Maailmapank, suurendaks Pakistani elektrienergia tootmisvõimsust, laiendades Induse jõe ääres asuva Tarbela tammi rajatisi, mis algselt ehitati 1970. aastatel. Veel üks koostöö Maailmapangaga toetaks Indoneesia valitsust slummide uuendamise riiklikus programmis, mille käigus 154 Indoneesia kesk- ja idaosas asuvat linna saavutaksid parema juurdepääsu linnainfrastruktuurile ja -teenustele. Kasahstanis kavandati koos Maailmapangaga kavandatud 1,5 miljardi dollari suurust projekti uuendada 660 km (410 miili) pikkuse kaherealise maantee maantee Karagandast Burylbaytalini neljale sõidurajale. Myanmaris kiitis AIIB heaks laenu suurimale maagaasil töötavale sõltumatule elektritootjale riigis. Seda tehingut pidi kaasrahastama teiste mitmepoolsete arengupankade ja kommertspankadega ning see aitaks leevendada Myanmari energiadefitsiiti.

Mitmed neist skeemidest olid seotud Hiina suurima välismajanduspoliitikaga: algatus Üks vöö, üks tee, Pres. Xi Jinpingi kohustus taaselustada ajalooline Siiditee kaubatee. Selle algatuse põhieesmärk oli vähendada piiriülese kaubanduse kitsaskohti uute maanteede, raudteede, sadamate ja telekommunikatsiooni parandatud transpordi infrastruktuuri kaudu ja sellest tulenevalt madalamad transpordikulud. Uue Siiditee plaan oli ühendada Lääne-Hiina Kesk-Aasia, Euroopa ja Lähis-Idaga ning Kagu-Aasiat Aafrikani läbivate merekaubandusteed. President Xi lootis kümne aasta jooksul suurendada Hiina kaubavahetust Siiditee riikidega 2,5 triljonini dollarini ja projekti suunati tohutuid summasid valitsuse raha. Euroopa ja Hiina vaheline piirkond hõlmas 64% maailma rahvastikust ja moodustas umbes 30% maailma SKTst.

Maailmapanga ja MDBde kui kaasfinantseerijate valmisolek ja kaasamine AIIB esimestesse laenudesse võis leevendada hirme, et AIIB konkureerib pigem Maailmapanga kui partnerlussuhetega. See olukord oli paratamatult tõstnud Hiina staatuse ülemaailmse mängijana ja võimaldanud AIIB-l laenata raha uutele Siiditee infrastruktuuriprojektidele, mis olid uue panga eesmärkide hulgas. Kättesaadavatest vahenditest puudus ei olnud - 2016. aastal oli juba käimas üle 900 projekti, mille väärtus oli umbes 890 miljardit dollarit - ja näis, et Hiina viib osa oma terase, tsemendi, seadmete ja tehnoloogia ületootmisest riigist välja. Märkimisväärselt nähti aga Hiina kahepoolset plaani vana Siiditee taaselustamiseks - üks keskendus maantee- ja raudteeühendustele ning teine ​​mereteedele - peeti pigem geopoliitiliseks ja strateegiliseks kui majanduslikuks. Kavas osalevate suure arvu riikide (hinnanguliselt 65, millest 18 olid Euroopas) ja tohutu kaubanduspotentsiaali tõttu peeti spekulatsioone, et Hiina võib lõpuks luua vabakaubanduspiirkonna. See tulemus oleks eriti kasulik Aasia ja mitte-lääneriikidele, kuna tariifide langus võib potentsiaalselt põhjustada kaubavahetuse kasvu.

Aasta lõppedes oli ilmne, et 2016. aasta oli Hiina jaoks olnud pöördepunkt, AIIB esialgse eduga aidates riigi ambitsioonil saada globaalseks mängijaks. AIIB ja selle lihtne eesmärk rahastada Aasia infrastruktuuri võivad lõpuks osutuda ambitsioonikamaks, laiendades selle ulatust Ladina-Ameerikale. Paljud valitud projektid pidid toetama Hiina Siiditee programmi, ehkki neid võidakse pidada Hiina omakasuks. President Jin, kes oli nii karismaatiline juht kui ka finantsasjatundja ja valdas vabalt inglise keelt, osutus oma rahvusvahelistel reisidel, eriti Euroopas, suurepäraseks suursaadikuks pangas. Ootamatu sündmuse korral andis IMF 1. oktoobril Hiinale täiendava tõuke, lisades Hiina jüaani oma nelja vääringu korvi, mis moodustas eriotstarbelise juhendusõiguse. See samm saatis kogu maailma keskpankadele sõnumi, et Hiina valuuta on piisavalt turvaline, et seda hoida reservvaluutana.