Devoni perioodi geokronoloogia

Devoni elu

Eelmisest Siluri perioodist pärinev väga mitmekesine selgrootute loomastik jätkus Devoni piirkonnas ja ära kasutati enamikku madalas ja sügavas merevees sisalduvatest ökoloogilistest nišidest. Primitiivsete kalade märkimisväärne vohamine, mis on andnud perioodile nime “Kalade vanus”, leidis aset nii magevees kui ka merevees. Lihasööjate kalade derivatsioon mudasöömisvormidest leidis aset perioodi alguses ja perioodi keskpaiga lähedalt pärit kaladest olid pärit neljajalgsed maisloomad. Märkimisväärne on ka soontaimede domineerimise tõus. Ehkki puude liigid pidid tekkima varem, et saada laialt levinud Devoni leiukohtades leiduvat taimeprahti, pärinevad esimesed teadaolevad andmed kohapealsete metsade kohta Kesk-Devonist.

Selgrootud

Devoni selgrootud on põhimõtteliselt seda tüüpi, mis loodi Ordoviitsiumi perioodil. Lähisäärses liivases ja räbal keskkonnas leidus palju kahepoolmelisi, urguvaid organisme, käsijalgsed (lambi kestad) ja lihtsaid korallid. Maismaatranspordivabas avamerekeskkonnas õitsesid biostroomid ja biokerad, rikkalikult korallid, stromatoporoidid (hüdrosoonidega sarnased suured koloonia mereorganismid), krinoidid, käsijalgsed, trilobiidid, kõhtloomad ja muud vormid. Sügavamates vetes leidus ohtralt goniatiitamoniite (peajalgsete vorm), mis olid üks väheseid uusi rühmi, kuhu ilmus. Pinnaveed hõivasid hiljem sel perioodil väikesed dakrüokonariidid (koorega mere selgrootud) ja ostrakoodid (rannakarbid). Algloomade hulgas olid nii Foraminifera kui ka Radiolaria hästi esindatud ning käsnad olid kohati ohtrad.

Korallid ja stromatoporoidid olid riffifassaadide ehitamisel äärmiselt olulised. Paekivi-riff ja esikäpafäärid ning biostromaalsed lubjakivid on teada paljudes maailma piirkondades. Korallide hulka kuuluvad tabulaadkorallid, näiteks Favosites ja Alveoliidid, kuid eriti koroseerimiste tegemiseks kasutatud rugooskorallid (sarvekorallid). Stromatoporoidid (teatud tüüpi kaltsiumkarbonaatidest koosneva kihilise skeletiga käsn), näiteks Amphipora, olid põhjapoolkera keskosas Devoni piirkonnas tavalised kiviehitajad. Amphipora oksakujuline vorm tekitab “spagetid” või “vermikellad”. Mujal leidub sageli ainult lihtsaid korallid.

Bryozoans (korallidega pealiskaudselt sarnased mereloomad) olid eriti levinud perioodi madalates riiulimeredes. Esines nii kiviseid kui ka võrgulisi vorme, kuid vaid viimased, fenestelliidid, said perioodil oluliseks.

Käsijalgsed (lambikarbid) on rühm merelistest filtritega toitvatest liikidest, mis sarnanevad karbidega, kuid ei ole molluskid. Käsijalgsed olid devoni perioodil olemas paljudes erinevates vormides. Tüve kandvad spiriferoidid olid võib-olla kõige levinumad ja neid on kasutatud indeksfossiilidena. Tekkis kaks olulisuse rühma: silmuseid kandvad terebratuliidid ja terav mudas elavad produktiivid. Samal ajal suri mitu rühma, sealhulgas mitmesugused ortoidid ja pentameridid.

Molluskaani rühmad olid hästi esindatud. Merekarbid (kahepoolmelised) mitmekesinesid sel perioodil suuresti, eriti mereäärses keskkonnas. Varasemad mageveekarbikud ilmusid hilisdevonisse. Tigud olid mitmekesised, eriti lubjarikas (kaltsiumkarbonaat või lubjakivi) keskkonnas, ja muutusid hilisematel perioodidel veelgi mitmekesisemaks. Scaphopoda (süstlakoored) ilmus esmakordselt devoni perioodil. Teine oluline Devoni sündmus oli ammoniaatide teke nende endiselt säilinud nautiloidide esivanematest. Ammoniitide kambrikeses loovad sisemised septid keeruka mustri, kus nad ühinevad välise kestaga. Nende õmblusmustrite keerukus kulmineerus mesosoikumide ajastu ammoniitidega. Alates nende päritolust (arvatavasti Emsia ajastul) võimaldab goniatiitammooniitide, aga ka teiste ammoniitide areng kuni kriidiajastu lõpuni välja töötada detailsed tsoonilised alajaotused. Devoni goniatiite on leitud kõigil mandritel, välja arvatud Antarktika.

Lülijalgsete hulgas leidub vana punase liivakivi fassaadides hiiglaslikke eurüpteriide (meriskorpionid). Mõned olid röövloomad ja elasid tõenäoliselt kaladel. Esimene putukas, tõenäoliselt kollebolaan (apterygote), tiibadeta putukate grupist, kes toituvad lehtede pesakonnas ja mullas, on registreeritud Venemaa devoniperioodist ja teistest Aasia piirkondadest. Ostrakoodid (kooriklooma tüüp) olid kohapeal väga arvukad; põhjaloomulised (põhjas elavad) vormid esinevad mandrilava mereladestikes ja planktonilised (ujuvad) vormid Ülem-Devoni piirkonnas, kus nende jäänused moodustavad laialt levinud ostracod-kiltkivifassaadid. Trilobiidid olid hästi arenenud suuruse (mõned kuni 61 cm või 24 tolli, pikk), mitmekesisuse ja leviku osas. Peaaegu kõigil on Siluri esivanemad selgelt välja kujunenud. Kõige tavalisemad olid fakopeidid, millel on hilinenud devoni keeles uudishimulik pimeduse trend. Peaaegu kõik perioodi sisenenud mitmekesised Alam-Paleosoikumide trilobiidivarud olid enne sulgemist väljasurnud ja süsinikuperioodil jäid ellu vaid geetapid.

Okasnahksete hulgas on holotüürlasi, asteroide ja ophiuroide teada, kuid need on haruldased. Krinoide oli arvukalt, sealhulgas vabalt elavaid tüüpe, kellel olid viinamarjakujulised ankrud. Blastoidid mitmekesinesid märkimisväärselt, kuid tsüstoidid perioodi ei elanud.

Selgroogsed

Konodonte (mida hiljuti tunnustati väga primitiivsete angerjasarnaste selgroogsete hambakujuliste elementidena) leidub paljudes devoni merefaktuurides. Kondodontidel oli ehk kõige suurem mitmekesisus hilise devoni ajal ja need on kivimi kihtide korrelatsioonis olulised. Devoni piirkonnas on tunnustatud enam kui 40 konodontitsooni ja need annavad perioodi jaoks suure eraldusvõimega biostraafilise raamistiku.

Paljud devoni kalade rühmad olid tugevalt soomustatud ja see on viinud nende heade esindatusteni fossiilide registris. Kalajäänused on laialt levinud Euroopa vanade punase liivakivi kivimites, eriti Suurbritannia Walesi piirimaal ja Šoti aladel; neid seostatakse enamasti magevee või suudmealadega. Teistes piirkondades tuntakse merekalu ja mõned neist, näiteks Dunkleosteus (Dinichthys) Ohio osariigi Ülem-Devoni perioodist USA-s, võivad olla 9 meetrit (30 jalga) pikad.

Varasemad kalad, mis koosnesid agnataanidest, olid lõualuudeta ja arvatavasti olid mudasööjad ja -püüdjad. Neid tüüpe nimetatakse tavaliselt ostrakoodideks. Mõnel, näiteks osteostrakaani tsefalasiididel, oli lai, plaadikujuline, mitmesuguse kujuga soomus; mõnes neist aju- ja närvistruktuurid on hästi teada. Ka anaspiidid kaeti soomustega soomuste kujul. Heterostrakaanidel, kuhu kuuluvad vanimad teadaolevad kalad, on eesmine soomus, mis koosneb peamiselt ülemisest (selja) ja alumisest (ventraalsest) plaadist; Pteraspis on näide. Varane devoonlane nägi lõualuude või gnatostoomide sisenemist ja nende soomusvormid ehk rüüstajad iseloomustavad ajastut. Siia kuuluvad artrodiirid, millel oli kahes osas liigendiga eesmine raudrüü, ja grotesksed antiarhid. Devoni lähedased nägid enamiku nende rühmade hääbumist ja väljasuremist, kuid mitmed teised rühmad jätkasid ja neil on märkimisväärne hilisem ajalugu.

Hailaadsed kalad, chondrichthians, on leitud Kesk-Devonist. Kondiliste kalade ehk praeguse klassifikatsiooni kuuluvate osteichthians hulka kuuluvad enne perioodi algust ilmunud klimatioidsed acanthodeans, kuid selle aja jooksul esinesid esmakordselt kopsakad (Dipnoi), coelacanths ja rhipidistians. Arvatakse, et viimane rühm on andnud alguse nii neljajalgsetele kahepaiksetele kui ka kõigile teistele selgroogsete kõrgematele rühmadele.