John Flaxman (British, 1755-1826): His Career and Major Works (Mai 2024)
John Flaxman (sündinud 6. juulil 1755 York, Yorkshire, Inglismaa - suri 7. detsembril 1826 London), inglise skulptor, illustraator ja disainer, Inglismaal uusklassitsistliku stiili juhtiv kunstnik.
Viktoriin
Inglise mehed eristumisel: fakt või väljamõeldis?
Seal oli tegelik kuningas Arthur.
Noorena töötas Flaxman isa Londonis kipside valamise stuudios, õppides samal ajal klassikalist kirjandust, mis pidi olema pidev inspiratsiooniallikas. Aastal 1770 astus ta Kuningliku Akadeemia koolidesse. Pärast 1775. aastat asus ta tööle keraamik Josiah Wedgwoodi heaks. Distsipliin, mis põhineb tavaliselt antiiksetel mudelitel põhinevatel ja vahakujunduses, mida saaks tõlkida Wedgwoodi jaspiriistade silueti tehnikas, tugevdas Flaxmani kaasasündinud tunnet joont. Tema Homerose apoteoosi (1778) reljeefi kujundus kohandati Vana-Kreeka vaasist pottide, korstnate ja naastude jaoks. Pärast selle hukkamist on see harva tootmisest välja jäänud. Flaxman kujundas ka antiikses stiilis profiiliportreesid jasperware-medaljonidena. Akadeemias olles moodustas ta eluaegse sõpruse William Blake'iga,kes ergutas tema huvi keskaja kunsti vastu.
Aastal 1787 läks ta Rooma, et jätkata antiigi uurimist. Kavatsedes jääda vaid kaheks aastaks, sai ta piisavalt komisjone, et jääda aastani 1794. Tema kunstiline usutunnistus loodi neil aastatel. Ta ammutas enesekindlalt mitte ainult antiigi, vaid ka Itaalia keskaja ja renessansi kunsti ning seadis kindlameelselt oma teosele moraalse eesmärgi. Ta produtseeris ambitsioonikaid akadeemilisi rühmi nagu Athama viha (1790–1994) ning Cephalus ja Aurora (1790), kuid tema raamatuillustratsioonid olid palju suurema tähtsusega. Tema Iliad ja Odüsseia (1793), Aeschylus (1795) ja Dante jumalik komöödia (1802) said peagi laialt tuntuks ning aitasid oma puhaste lineaarsete rütmidega palju kaasa uusklassitsismi levikule Inglismaal. Hilisemas elus kavandas ta Hesiodi, mille 1817 graveeris William Blake.
On his return to London his designs for a large monument to the earl of Mansfield (Westminster Abbey, 1793–1801) established his reputation as a sculptor on a grand scale. He became a member of the Royal Academy in 1800 and its first professor of sculpture in 1810. He produced a wide range of works after 1800, from small monuments in relief to very large commissions in the round (the Nelson monument in St. Paul’s Cathedral; 1808–18). He also made some designs for silversmiths, the most famous being The Shield of Achilles (1818).
Flaxman’s chief strength lies in the sincerity, humanity, and remarkable fecundity of his designs, which include figures in the Classical manner and in contemporary dress as well as religious subjects. In his own day his reputation as a sculptor rivalled those of his great contemporaries Antonio Canova and Bertel Thorvaldsen.
