Omar Nelson Bradley (sündinud 12. veebruaril 1893 Clark, USA, suri 8. aprillil 1981, New York, NY), kaheteistkümnenda armee rühma juhtinud USA armee ohvitser, kes aitas tagada liitlaste võidu Saksamaa üle Saksamaa ajal Teine maailmasõda; hiljem oli ta USA staabiülemate ühise esimehena (1949–53).
Viktoriin
Sõjad läbi ajaloo: fakt või väljamõeldis?
Yorktowni lahingu võitsid britid.
Bradley lõpetas 1915. aastal New Yorgis West Pointi osariigis USA sõjaväe akadeemia. Teise maailmasõja avamisel oli ta USA armee jalaväekooli komandör, Fort Benning, Georgia, ning hiljem käsutas ta 82. ja 28. jalaväge. jagunemised. Pärast asetamist Põhja-Aafrika kampaania II korpuse etteotsa kindral George S. Pattoni alluvuses vallutas ta 1943. aasta mais Tuneesias Bizerte. See võit aitas otseselt kaasa Tuneesia langemisele ja enam kui 250 000 telje loovutamisele. väed. Seejärel juhtis Bradley oma vägesid Sitsiilia sissetungil, mis augustis edukalt lõpule viidi.
Hiljem, 1943. aastal, viidi Bradley Suurbritanniasse, kus talle anti 1944. aastal USA esimese armee juhtimine. Briti maavähemuse marssal Bernard Montgomery juhtimisel osales ta Prantsusmaa sissetungi kavandamises. Juunis 1944 liitus ta oma vägedega rünnakul Normandia randades ja esimestes lahingutes sisemaal (vt Normandia sissetungi). Augusti alguses tõsteti ta USA kaheteistkümnenda armee rühma juhtimisse. Tema juhtimisel oli esimene, kolmas, üheksas ja viieteistkümnes armee, suurim ameeriklaste rühmituse ülema alla kunagi paigutatud vägi, edukalt operatsioone Prantsusmaal, Luksemburgis, Belgias, Hollandis, Saksamaal ja Tšehhoslovakkias kuni Euroopa vaenutegevuse lõpuni.
After the German surrender, Bradley returned to the United States to serve as administrator of veterans’ affairs (1945–47) and chief of staff of the army (1948–49). He was well liked by both officers and enlisted men, and, after the unification of the armed forces, he was chosen in 1949 to be the first chairman of the Joint Chiefs of Staff. While at that post he was promoted (1950) to general of the army.
After retiring from the army in 1953, Bradley was active in private enterprise. In 1951 he published his reminiscences, A Soldier’s Story. A General’s Life (with Clay Blair) was published in 1983.
