Keerlev ratas, varajane seade kiu muutmiseks niidiks või lõngaks, mis seejärel kootud kangale kangasteljel. Ketrusratas leiutati tõenäoliselt Indias, kuigi selle päritolu on varjatud. Euroopasse jõudis see Lähis-Ida kaudu Euroopa keskajal. See asendas varasema käsitsi ketramise meetodi, kus üksikud kiud tõmmati pulgal hoitud villa massist või lahti, keerati kokku, moodustades pideva ahela, ja keerati teisele pulgale või spindlile. Protsessi mehhaniseerimise esimene etapp oli spindli horisontaalne paigaldamine laagritele nii, et seda saaks pöörata suure, käsiajamiga ratta ümbritseva nööri abil. Kiudainete massi kandev distaff hoiti vasakus käes ja ratas pöördus aeglaselt paremale. Kiudu hoides spindli suhtes nurga all, tekkis vajalik keerdumine.
Saksimaa ehk Saksimaa ratas, mis toodi Euroopasse 16. sajandi alguses, sisaldas kerimist, millele lõnga pidevalt keriti; distaff, millel toorest kiudu hoiti, sai statsionaarseks vertikaalseks vardaks ja ratast suruti jalgade abil, vabastades seega operaatori mõlemad käed.
Kangastelgede parandamine 18. sajandi Suurbritannias tekitas lõngapuuduse ja nõudluse mehaanilise ketramise järele. Tulemuseks oli leiutiste seeria, mis muutis ketrusratta tööstusrevolutsiooni mootoriga mehhaniseeritud komponendiks.
