Loovtöö inspireeritud teosest „Madonna puuviljapärjas“ (Mai 2024)
Natüürmort maal, elutute objektide kujutamine kuju, värvi, tekstuuri ja kompositsiooni omaduste huvides. Ehkki dekoratiivsed fresko seinamaalingud ja natüürmorti kujutatud mosaiigid ilmusid antiikajal aeg-ajalt, tekkis natüürmort alles renessansi ajal iseseisva maaližanrina, selle asemel, et eksisteerida peamiselt kompositsiooni abielemendina. Hollandi varasemate natüürmortide maalidel kujutati kolju, küünlaid ja liivakellid surelikkuse allegooriatena või kõigi aastaaegade kombineeritud lilli ja puuvilju, et sümboliseerida looduse tsüklit (vt vanitas). Huvi keskkonna materiaalsete detailide vaatlemiseks ja nende realistlikuks esindamiseks, jõuka keskklassi tõus, kes soovis oma kodusid kaunistada kunstiteostega, ja pikemaajaliste mõjude tõttu suurenev nõudlus ilmalike ainete järele maalimisel, va portreepildid reformatsiooni teemal - kõik olid tegurid, mis aitasid kaasa natüürmortide maalimise tõusule 16. ja 17. sajandil. Maal, mida üldiselt peetakse esimeseks natüürmordiks, on itaalia maalikunstniku Jacopo de'Barbari teos, mis on maalitud 1504. aastal. Natüürmorti maalimise “kuldaeg” toimus Madalmaades 17. sajandil.
maal: natüürmort
Varaseim Euroopa natüürmorti maal omistatakse tavaliselt Jacopo de 'Barbarile (st surnud lind, 1504). Lääne maalides
Naturaalsetele teemadele spetsialiseerunud kuulsamate Hollandi ja Flaami maalikunstnike hulgas olid Willem Heda, Willem Kalf, Jan Fyt, Frans Snyders, Jan Weenix, Melchior d'Hondecoeter, Jan van Huysum ja de Heemi perekond. 18. sajandist kuni mitteobjektiivse maalikunsti tõusmiseni pärast II maailmasõda sai Prantsusmaast natüürmortide maalimise keskus. Enamik suuremaid kunstnikke, kes sellel 250-aastase perioodi jooksul seal mingil ajal elasid, hukati natüürmorte - nt J.-B.-S. Chardin, Eugène Delacroix, Gustave Courbet, Édouard Manet, Claude Monet, Paul Cézanne, Vincent van Gogh, Pablo Picasso, Georges Braque, Henri Matisse ja Pierre Bonnard.
