Vesiroos (perekond Nymphaeaceae), mis on 58 liiki kuuest mageveetaimede perekonnast, mis asuvad maailma parasvöötmes ja troopilistes piirkondades. Enamikul vesiroosiliikidel on ümarad, erineva sälguga, vahajas kattega lehed pikkadel vartel, mis sisaldavad palju õhuruume ja hõljuvad vaiksetes magevee elupaikades. Varred tekivad paksudest, lihavatest, hiilivatest veealustest vartest, mis on maetud muda. Efektne, lõhnav, üksildane lilled kantakse veepinnal või selle kohal pikkadel vartel, mis on kinnitatud maa-aluste varte külge. Igal tassilikul lillel on spiraalne paigutus arvukatest kroonlehtedest.
Enamiku liikide lillidel on palju tolmukaid (meeste reproduktiivstruktuurid). Mõned lilled avanevad putukate tolmeldajate ligimeelitamiseks ainult hommikul või õhtul. Vili on tavaliselt pähkli- või marjalaadne. Mõni vili valmib vee all kuni rebenemiseni või kõdunemiseni ja seejärel seemned ujuvad minema või vajuvad sisse. Mõnel vesiroosil on ka sukeldatud lehed. Kõik perekonna liikmed on mitmeaastased, välja arvatud perekond Euryale, aastane või lühiajaline mitmeaastane taim, mida leidub ainult Aasias.
Perekond Nymphaea moodustab 46 liigist korralikud vesiroosid ehk vesinümfid. Tavaline Põhja-Ameerika valge vesiroos ehk tiigiliilia on Nymphaea odorata. Euroopa valge vesiroos on N. alba. Mõlemal liigil on noorte ja suurte lõhnavate õitega punakad lehed. N. alba lehelabadel on sügav, kitsas sälk. Teistel Nymphaea liikidel on roosad, kollased, punased või sinised õied; paljud liigid on hübriidset päritolu. Muistse Egiptuse kunsti lootos oli tavaliselt sinine lootos (N. caerulea). Egiptuse lootosel N. lotus on hambulised lehed ja pikad varred, mis tõusevad veepinnast kõrgemale, et toetada valgeid õisi, mis õitsevad öösel ja püsivad lahti keskööni.
The genus Nuphar, with about 10 species distributed throughout the Northern Hemisphere, includes the common yellow water lily, cow lily, or spatterdock (Nuphar advena) of eastern North America. The yellow water lily has submerged leaves that are thin and translucent and leathery floating leaves.
The largest water lilies are those of the tropical South American genus Victoria, comprising two species of giant water lilies. The leaf margins of both the Amazon, or royal, water lily (V. amazonica, formerly V. regia) and the Santa Cruz water lily (V. cruziana) have upturned edges, giving each thickly veined leaf the appearance of a large, shallow pan 60 to 180 cm (about 2 to 6 feet) across and accounting for its common name, water platter. The fragrant flowers of Victoria have 50 or more petals and are 18 to 46 cm (about 7 to 18 inches) wide. They open white toward evening and shade to pink or reddish two days later before they wither, to be replaced by a large berrylike fruit.
Water lilies provide food for fish and wildlife but sometimes cause drainage problems because of their rapid growth. Many varieties have been developed for ornamental use in garden pools and conservatories. Two aquatic families related to the water lilies are the water shields and the fanworts, making up the family Cabombaceae. Nymphaeaceae and Cabombaceae are members of the water lily order, Nymphaeales.
