Jackal, mis on paljudest koerte perekonna Canis, perekonna Canidae hunditaoliste lihasööjate liikidest, jagab hüääniga argpüksliku liialdatud mainet. Tavaliselt tunnustatakse nelja liiki: kuldne ehk aasia šaakal (C. aureus), keda leidub Ida-Euroopast Kagu-Aasiasse, Aafrika kuldne hunt (C. anthus), keda leidub Põhja- ja Ida-Aafrikas, ning must-seljatu (C. mesomelas) ja külgriibulised (C. adustus) šaakalid Lõuna- ja Ida-Aafrikas. Šaakalid kasvavad pikkuseks umbes 85–95 cm (34–37 tolli), sealhulgas 30–35 cm (12–14 tolli) saba, ja kaaluvad umbes 7–11 kg (15–24 naela). Kuldsed šaakalid ja Aafrika kuldsed hundid on kollakad, musta seljaga šaakal on roostepunane ja musta seljaga ning külgriibuline šaakal on hallikas, valge otsaga sabaga ja mõlemal küljel eristamatu triibuga.
koer: Jackals
Aastatega on olnud vaidlusi selle üle, kas šaakal on tõeline koidik, kuid nüüd arvatakse, et neli teadaolevat sorti
Šaakalid elavad avatud maal. Need on öised loomad, kes tavaliselt varjavad end päevast päeva võsa või tihnikus ja loovutavad jahti videvikus. Nad elavad üksi, paaris või pakkides ja toituvad kõigest, mis väikeloomadel, taimsel materjalil või kärnil on. Nad jälgivad lõvisid ja teisi suuri kasse, et viia rümp lõpule siis, kui suurem loom on oma täidise ära söönud. Pakkides jahti pidades suudavad nad saakloomi sama suureks viia kui antiloob või lammas.
Nagu teisedki selle perekonna liikmed, laulavad šaakalid õhtul; nende nutmist peetakse inimkõrvu rohkem hirmutavaks kui hüään. Neil on solvav lõhn, mis on põhjustatud näärme sekretsioonist saba lobus. Noored sünnivad urgudes, pesakondades on kaks kuni seitse kutsikat; tiinus kestab 57 kuni 70 päeva. Nagu hundid ja koiotid, põimisid šaakalid kodukoertega.
Aardwolfi, perekonda Hyaenidae, nimetatakse mõnikord mehiseks ehk halliks šaakaliks. Lõuna-Ameerika rebast Dusicyoni nimetatakse mõnikord šaakaliks.
