Suusahüpped - Põhjamaade noorte meistrivõistlused, 26.02.2016 (Mai 2024)
Suusahüpe, võistlev suusasündmus, kus võistlejad suusatavad mööda järsku kaldteed, mis kõverdub lõpus ülespoole või stardipunkti. Suusatajad hüppavad otsast peale, püüdes õhus katta võimalikult palju horisontaalset vahemaad.
Suusahüpped on kaasatud taliolümpiamängudesse alates 1924. aasta mängudest Prantsusmaal Chamonixis. Teise, palju suurema mäe lisamisega 1964. aasta olümpiamängudele jagati sündmus pooleks, luues suure mäe hüppe ja normaalse (või väikese) mäe hüppe. Võistlused korraldatakse hoolikalt sorteeritud ja ettevalmistatud küngastel, mis klassifitseeritakse vastavalt stardipunkti kaugusele, mida enamus suusatajaid võiksid ohutult sõita ja maanduda ohutult; enamiku vanimate rahvusvaheliste ürituste, sealhulgas olümpiamängude võistlus on vastavalt 120 ja 90 meetrit (393,7 ja 295,275 jalga) - vastavalt suurele mäele ja normaalsele mäele. Taliolümpiamängudel on vaidlustatud nii individuaalsed kui ka meeskondlikud suusahüppeüritused. Suusahüppe maailmameistrivõistlused algasid 1925. aastal Fédération Internationale de Ski (FIS) juhtimisel ning 1980. aastal korraldati maailmakarika turnee.Naised ei võistelnud FIS-i maailmameistrivõistlustel suusahüppes kuni 2009. aastani ning 2011. aastal lisati naiste normaalmäestiku suusahüpped hüppeliselt 2014. aastal Venemaal Sotšis toimuvateks taliolümpiamängudeks.
Suusahüpe algab lähenemisest või sissejooksust, mis algab sageli tellingult või tornist; hüppaja suusab seda kõveras asendis, kogudes kiirust (koguni 100 km [62 miili] tunnis) kuni õhkutõusmiseni, kus vedrud lähevad väljapoole ja üles. Arvestades sellise suure kiirusega allamäge sõitmise ohtu ja sellega kaasnevat võimalust maanduda liiga kaugele mäe põhjas, antakse kohtunikele volitus langetada hüppe lähtepunkti, et vähendada hüppajate maksimaalset potentsiaalset kiirust.
Õhus olles saavad võistlejad hüppe maksimeerimiseks tugineda ainult kehaasendile. Kuni 1990ndate alguseni oli enamiku hüppajate eelistatud positsioon nõjatusest kaugele ette sirgete põlvedega ja suusad paralleelselt ning veidi ülespoole kaldu. See asend vähendab tuuletakistust ja suurendab hüppe pikkust aerodünaamilise tõstefektiga. 1980. aastate keskel demonstreeris Rootsi hüppaja Jan Boklöv aga uut tehnikat, mis andis veelgi suurema tõste: V-stiil. See positsioon saavutatakse, suunates suuskade näpunäited väljapoole vastassuundades, et saada V-kuju. Pärast esialgset naeruvääristamist tema ebatraditsioonilise stiili pärastBoklöv oli hiljem maailmameistrivõistluste suusahüppajate eeskuju pärast oma esikoha võitu aastatel 1988–89 toimunud maailmameistrivõistluste võistlustel ja teaduslikke katseid, mis tõestasid V-stiilis saavutatud paremat tõstmist.
The landing of a jump is made on a steep section of the hill in a more upright position, with the shock of contact taken up by the knees and hips and one ski farther forward than the other (the telemark position). After the slope levels off, the jumper stops his forward momentum by turning. In addition to the judges’ ability to lower the starting point, other precautions are taken to prevent overjumping, including limits on ski length and ski-suit thickness (thicker suits permit more air to be trapped in the suit and thereby allow for longer jumps) and rules for the placement of bindings on skis. The hills have also been altered for safety; hills are now contoured to ensure that a jumper is rarely more than 3 to 4.5 metres (10 to 15 feet) above the ground during a jump.
Competitors make two jumps. Performance is decided partly by distance covered and partly by form, on the basis of style marks awarded by five judges. Concerning distance, a jump to the K-point (where the distance from the starting point equals the height of the hill) garners a jumper 60 points, with additional points added for each metre beyond the K-point. Style points are deducted for such errors as touching the ground with a hand after landing or not landing with one foot before the other.
Ski flying is similar to ski jumping in every respect except its scoring system, which emphasizes distance over style. Under ideal conditions top contestants are capable of leaps of over 200 metres (656 feet). Ski flying is not included in the Olympics.
