Charles XIV Johannes, rootslane Karl Johan või Carl Johan, algset nime Jean-Baptiste Bernadotte, kutsuti ka (1806–10) prints De Ponte-Corvoks (sündinud 26. jaanuaril 1763 Pau, Prantsusmaal - suri 8. märtsil 1844) Stockholm, Rootsi., Prantsuse revolutsiooniline kindral ja Prantsuse marssal (1804), kes valiti Rootsi kroonprintsiks (1810), saades regendiks ning seejärel Rootsi ja Norra kuningaks (1818–44). Aktiivselt osalenud mitmetes Napoleoni kampaaniates aastatel 1805–1809, nihutas ta hiljem truudusi ja moodustas Rootsi liite Venemaa, Suurbritannia ja Preisimaaga, mis alistas Napoleoni Leipzigi lahingus (1813).
Rootsi: Bernadotte
Alates Rootsi saabumisest oktoobris 1810 sai Bernadottest, kes võttis nime Charles John, Rootsi poliitika tegelik juht. Määramisel
Bernadotte oli advokaadi poeg. 17-aastaselt arvati ta Prantsuse armeesse. 1790. aastaks oli temast saanud revolutsiooni tulihingeline toetaja ja tõusnud kiiresti alamkomandörist 1792. aastal brigaadikindraliks 1794. Saksamaal, Madalmaades ja Itaalias korraldatud kampaaniate ajal hoidis ta oma vägesid rüüstamast ja saavutas distsiplinaarmehe maine. Bernadotte kohtus Napoleon Bonapartega esimest korda 1797. aastal Itaalias. Nende suhted, alguses sõbralikud, imetlesid peagi rivaalitsemine ja arusaamatused.
Jaanuaris 1798 loodeti Bernadotte'il Itaalia armee juhtimisel Bonaparte'ist edu saada. Selle asemel määrati ta Viini suursaadikuks aprillini, mil tema missioon lõppes. Pärast 17. augustil 1798 abiellus ta Pariisi naastes Napoleoni endise kihlatu ja Napoleoni vanema venna Joseph Bonaparte'i õe Désirée Claryga.
Bernadotte tegi oma abielule järgnenud talvel Saksamaal kampaaniat ning juulist kuni septembrini 1799 oli ta sõjaminister. Tema kasvav kuulsus ja kontaktid radikaalsete jakobiinidega ärritasid Emmanuel Joseph Sieyèsi - ühte viiest direktori valitsuse liikmest, kes valitses Prantsusmaad aastail 1795–1799 -, kes ta välja viis. Novembris 1799 keeldus Bernadotte abistamast Bonaparte'i riigipööret, mis direktori lõpetas, kuid ta ei kaitsnud seda. Ta oli riiginõunik aastatel 1800–1802 ja temast sai lääne armee ülem. 1802. aastal sattus ta kaasosaluse kahtlusse vabariiklaste poolehoiuga armee ohvitseride rühmas, kes levisid Bonapartistlike pamplehtede ja propaganda levitamisest Rennesi linnast (“Rennes'i süžee”). Ehkki mingeid tõendeid tema seotuse kohta pole leitud, on selge, et ta oleks eelistanud 1799. aastal esimeseks konsulaadiks saanud Napoleoni volituste põhiseaduslikku piiramist - kõigi kavatsuste ja eesmärkide jaoks - Prantsusmaa diktaator - või isegi tema kukutamist.. Jaanuaris 1803 nimetas Bonaparte Bernadotte'i ministriks USA-sse, kuid Bernadotte lükkas oma lahkumise edasi kuulujuttude tõttu Prantsusmaa ja Inglismaa vahelise sõja lähenemisest ning jäi aastaks Pariisi passiivseks. Kui 18. mail 1804 Napoleon impeeriumi välja kuulutas, kuulutas Bernadotte talle täieliku lojaalsuse ja nimetati maikuus impeeriumi marssaliks. Juunis sai temast Hannoveri valijaskonna sõjaväelane ja tsiviilkuberner ning ametisseministri ajal üritas ta luua õiglase maksusüsteemi. See ei takistanud tal hakata Hannoverist ja hansalinnast Bremenist saadud austusavalduste abil märkimisväärset varandust koguma.
1805. aastal anti Bernadottele Austria sõja ajal I armeekorpus. Raskused lükkasid ta marssi Viini poole edasi ning lahingus Austerlitzis, kus Napoleon alistas Venemaa-Austria ühendatud väed, oli korpus dramaatiline, kuid pisut tühine roll. Napoleon andis Bernadotte'ile käsu Ansbachi okupeerimiseks (1806) ja tegi temast samal aastal Ponte-Corvo vürsti. Juulis 1807 nimetati Bernadotte Põhja-Saksamaa okupeeritud hansalinnade kuberneriks. Wagrami lahingus, milles prantslased võitsid austerlased, kaotas ta rohkem kui ühe kolmandiku oma sõduritest ja naasis seejärel tervisega seotud põhjustel Pariisi, kuid ilmselgelt sügavas ebasoodsates oludes. Napoleon aga pani ta Hollandi kaitse alla Briti ähvardatud sissetungi vastu; Bernadotte korraldas kaitset osavalt. Kui Bernadotte Pariisi naasis, ümbritsesid teda endiselt poliitilised kahtlused ja tema positsioon jäi ebakindlaks.
Vaatamata Prantsuse poliitikute umbusaldusele avanesid talle nüüd aga dramaatiliselt uued võimalused: ta kutsuti Rootsi kroonprintsiks. 1809. aastal oli paleerevolutsioon alistanud Rootsi kuninga Gustav IV ja asetanud vanal, lastetul ja haiglasel Charles XIII troonile. Taani prints Christian August oli valitud kroonprintsiks, kuid suri ootamatult 1810. aastal ja rootslased pöördusid Napoleoni poole nõu saamiseks. Keiser ei soovinud aga otsustavat mõju avaldada ja algatus langes noorele Rootsi parunile Carl Otto Mörnerile. Mörner pöördus Bernadotte poole, kuna austas tema sõjalisi võimeid, Hannoveri ja hansalinnade oskuslikku ja inimlikku administreerimist ning heategevuslikku kohtlemist Rootsi vangide vastu Saksamaal. Riksdag (dieet), keda mõjutasid sarnased kaalutlused, austus Prantsuse sõjalise võimu vastu ja Bernadotte rahalised lubadused, loobusid teistest kandidaatidest ja 21. augustil 1810 valiti Bernadotte Rootsi kroonprintsiks. 20. oktoobril võttis ta vastu luterluse ja maandus Rootsi; aastal lapsendas ta poja Charles XIII ja võttis nime Charles John (Karl Johan). Kroonprints saavutas korraga valitsuse kontrolli ja käitus ametlikult regendina Charles XIII haiguste ajal. Napoleon püüdis nüüd takistada Rootsi välispoliitika igasugust ümberorienteerumist ja saatis peale selle viivitamatu nõudmise, et Rootsi kuulutaks Suurbritanniale sõja; rootslastel polnud valikut, kuid kuigi tehniliselt oli sõjaseisukord 1810–1812, ei tegelenud Rootsi ja Suurbritannia aktiivse vaenutegevusega. Seejärel okupeeris Napoleon jaanuaris 1812 ootamatult Rootsi Pommeri.
Charles John soovis Rootsi nimel midagi saavutada, mis tõestaks rootslastele tema väärtust ja kehtestaks võimul oleva dünastia. Ta oleks võinud, nagu paljud rootslased soovisid, tagasi Venemaa Venemaalt, kas vallutuste või läbirääkimiste teel. Poliitilised arengud ajendasid aga veel ühte lahendust, nimelt Norra vallutamist Taanist, mis põhines Rootsi allianssil Napoleoni vaenlastega. Liit sõlmiti aprillis 1812 Venemaaga, Suurbritanniaga märtsis 1813 - brittidega, kes eraldasid toetuse Norra kavandatud vallutamiseks - ja Preisimaaga aprillis 1813. Liitlaste nõudmisel nõustus Charles John siiski osalema. aastal Napoleoni vastases suures kampaanias ja ta sõda Taaniga edasi lükata. Kroonprints maabus oma väed Saksamaa Stralsundis mais 1813 ja võttis peagi üle põhjaosa liitlasvägede. Ehkki Rootsi väed aitasid kaasa liitlaste edu saavutamisele, kavatses Charles John säilitada oma väed sõjaks Taaniga ja Preisimaa kandis lahingute suurt osa.
Pärast otsustavat Leipzigi lahingut (oktoober 1813), Napoleoni esimest suurt lüüasaamist, õnnestus Charles Johnil kiire kampaaniaga taanlased lüüa ja sundis Taani kuningas Frederick VI allkirjastama Kyli lepingu (jaanuar 1814), millega Norra viidi üle Rootsi kroon. Charles Johnil oli nüüd unistusi saada Prantsusmaa kuningaks või “kaitsjaks”, kuid ta oli prantslastest võõrdunud ja võidukad liitlased ei salli teist Prantsuse asjade eest vastutavat sõdurit. Bernadotte unistus lahkus ja tema lühike Pariisi visiit pärast vaherahu polnud kuulsusrikas.
Uued raskused tuletasid teda meelde Skandinaaviasse. Norralased keeldusid Kieli lepingut tunnustamast ja 1814. aasta mais võttis Norra assamblee Eidsvoldis Norras vastu liberaalse põhiseaduse. Charles John viis läbi tõhusa ja peaaegu veretu kampaania ning augustis allkirjastasid norralased Mossi konventsiooni, millega nad võtsid Charles XIII kuningaks, kuid säilitasid mai põhiseaduse. Seega, kui jõud võis norralastele (vähemalt mõneks ajaks) kehtestada mis tahes süsteemi, nõudis kroonprints põhiseaduslikku lahendust.
Viini kongressil (1814–15) olid Austria ja Prantsuse Bourbonid ülestõusnud vürsti suhtes vaenulikud ning maetud Gustavi poeg oli potentsiaalne troonipärija. Kuid tänu Venemaa ja Suurbritannia toetusele oli uue dünastia staatus häirimata ja Rootsis oli selle vastaseid väga vähe. Pärast Charles XIII surma 5. veebruaril 1818 sai Charles Johnist Rootsi ja Norra kuningas ning endine vabariiklane ja revolutsiooniline kindral sai konservatiivseks valitsejaks. Rootsi keele õppimata jätmine suurendas raskusi, kuid kogemused, teadmised ja magnetiline isiklik sarm andsid talle ülekaaluka poliitilise mõju. Ehkki kõnes nüri, oli ta ettevaatlik ja ettenägelik. Tema välispoliitika algatas pika ja soodsa rahuperioodi, mis põhines headel suhetel Venemaa ja Suurbritanniaga. Siseasjades aitasid kaugnägelikud õigusaktid Rootsi põllumajanduse ja Norra laevanduse kiiret laienemist; Rootsis valmis kuulus Göta kanal, lahendati sõjajärgsed rahalised probleemid ja valitsemise ajal mõlemas riigis elas kiiresti rahvastik. Teiselt poolt viisid kuninga autokraatlikud kalduvused, ajakirjandusvabaduse piirangud ja vastumeelsus kaubandus- ja tööstuspoliitikas ning Rootsi Riksdagi organisatsioonis liberaalsete reformide juurutamiseni kasvava vastuseisu, mis kulmineerus 1830ndate lõpus ajakirjaniku MJ Crusenstolpe'i kohtuprotsess ja sellele järgnenud Rabulistide mässud, mis viisid teatavate nõudmisteni tema loobumiseks. Norras oli vastuseis rootslaste domineerimisele liidus ja kuninglikule mõjule seadusandja üle. Kuid kuningas sõitis tormidest välja ja tema 1843. aastal troonile saamise 25. aastapäev oli eduka kuningliku propaganda ja rahvahääletuse võimalus nii Norras kui Rootsis.
