Poola

Majandus

Enne Teist maailmasõda oli Poola vabaturumajandus, mis põhines peamiselt põllumajandusel, kuid millel oli üksikuid olulisi tootmis- ja mäetööstuskeskusi. Pärast kommunistliku võimu kehtestamist 1940. aastatel arendas riik välja üha tööstuslikuma, riigi juhitud käsumajanduse, mis põhines Nõukogude mudelil. See tegutses Nõukogude Liidus domineerivate idabloki riikide organisatsiooni Comeconi (vastastikuse majandusabi nõukogu) jäikade raamide raames.

Alates 1970. aastate keskpaigast oli Poola majandus hädas piiratud kasvuga, peamiselt tänu vananenud tööstuslikule infrastruktuurile, ebatõhusat tootmist varjavatele valitsuse toetustele ja tootlikkusega võrreldes kunstlikult kõrgetele palkadele. 1980ndate lõpus tõi valitsussektori defitsiit ja hüperinflatsioon kaasa majanduskriisi. Kommunismi languse ja Comeconi lagunemisega sai Poola majandus üha enam osa turule orienteeritud globaalsest majandusest, mille jaoks see oli sobimatu. Majandusliku stabiilsuse saavutamiseks tutvustas postkommunistlik valitsus nn šokiteraapiana tuntud lähenemisviisi, mille eesmärk oli kontrollida nii inflatsiooni kui ka kiirendada Poola üleminekut turumajandusele. Selle kava osana külmutas valitsus palgad, tühistas hinnakontrolli, järk-järgult lõpetas subsiidiumide andmise riigiettevõtetele ja lubas suuremahulisi eraettevõtteid.

Selle tagajärjel langes 1990. aastate alguses tööstustoodang ja sisemajanduse kogutoodang (SKP) märkimisväärselt (ka põllumajandustoodang langes, kuigi suuresti põua tõttu). Töötus kasvas, mõjutades koguni ühte seitsmest poolakast. Inflatsioon hakkas siiski langema, 250 protsendilt 1990. aastal 10 protsendini 2000. aastal. Ka toodang ja SKP kasvasid dramaatiliselt - SKP keskmine aastane kasv aastatel 1990–2000 oli umbes 4 protsenti. Poola maksebilanss paranes (osaliselt võla andestuse tulemus) ja riigil arenes endise idabloki üks juhtivaid majandusi ning üks kiiremini kasvavaid Euroopas. Kümnendi alguses olnud kõrge tööpuudus paranes 1990ndate lõpus ja langes aastatel 1997–1998 Lääne-Euroopaga sarnasele tasemele (st umbes 10 protsendini). Töötute protsent tõusis 21. sajandi alguses siiski taas, ulatudes üle 18 protsendi 2003. aastal, kui Poola majanduse langust kiirendas ülemaailmne majanduse aeglustumine. Sellegipoolest oli Poola majandus kiiresti tagasi teel ja jätkas laienemist isegi aastatel 2008–2009 toimunud ülemaailmse finantskriisi ajal, kui Poola oli ainus Euroopa riik, kelle majandus ei langenud majanduslangusele. 2007. aastaks oli töötuse määr langenud alla 10 protsendi. Pärast järgmise kahe aasta jooksul veelgi suuremat kasvust stabiliseerus see suures osas umbes 10 protsenti, kuni 2014. aastani, mil see tõusis taas 14 protsendini.

Mõne Poola suure tööstuse erastamine osutus aeglaseks protsessiks. Kommunismi ajal kuulusid peamised tööstuse, teenuste ja kaubanduse valdkonnad otse riigile. Seal oli aga üllatavalt suur legaalse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev sektor ja laialdaselt kasvasid väikesed eraettevõtted - sealhulgas töötoad, teenused ja restoranid. Lisaks jäid umbes kolm neljandikku Poola põllumaast eraomandisse. 1949. aastal alustatud valitsuse kollektiviseerimiskampaaniast loobuti 1956. aastal. Pärast kommunismi langust erastati nii tööstust kui ka põllumajandust. 1990. aastate alguseks oli enam kui pool Poola majandusest eraomanduses, samas kui enam kui neli viiendikku Poola kauplustest oli eraomanduses.

Suuremate ettevõtete erastamine oli keerulisem. Paljud neist muudeti aktsiaseltsideks ja piiratud vastutusega äriühinguteks. Neis omandiõiguse jaotamiseks võeti 1994. aastal kasutusele massilise erastamise programm, millega loodi 15 riiklikku investeerimisfondi, mis tegutsevad enam kui 500 erastatud suure ja keskmise suurusega ettevõtte aktsiaseltsidena. Poolakad said osta nende fondide aktsiaid nominaalhinnaga. Rahvusvahelised investeerimisfondid, mis on noteeritud Varssavi börsil, hõlmasid suurt hulka ettevõtteid - mitte ainult üksikuid ettevõtteid või ettevõtete gruppe - ning see võimaldas kodanikel omada mitmekesist huvi Poola peamiste tööstusharude vastu. 2001. aastaks oli erastamisprotsessis osalenud enam kui 6800 riigiettevõtet ja erasektori osatähtsus SKP-s oli üle 70 protsendi. Mõnede hinnangute kohaselt oli erasektori osa SKPst 2012. aastaks tõusnud 80–85 protsendini.

Kommunistliku valitsuse all toimunud areng rõhutas ühiskonna klassideta ja proletaarset olemust; partei eliit nautis aga mitmesuguseid privileege, mis tavalistele töötajatele polnud kättesaadavad. Postkommunistlikus Poolas, eraettevõtjate vohades, sai väike hulk inimesi jõukaks ning tekkis keskklass, kuhu kuulusid ettevõtjad ja linnaasjatundjad. Kuid paljude inimeste, eriti püsiva sissetulekuga inimeste, elatustase langes järsult. Samuti suurenes kuritegevus, narkootikumide tarbimine ja korruptsioon, kuid sellised probleemid pole mujal Euroopas haruldased. Ka Saksamaa lähedal asuvates lääneprovintsides leiti suuremat rikkust kui Valgevene ja Ukraina lähedal asuvates idaosades.

Eraomandisse ja turumajandusele üleminekuga sai Poola üha enam osa rahvusvahelistest majandus- ja poliitilistest organisatsioonidest. 1991. aastal ühines ta Euroopa Nõukoguga; 1995. aastal sai ta Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks; ning 1996. aastal ühines ta Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga. See sai koos Ungari ja Tšehhi Vabariigiga täieliku liikmesuse NATO-s (Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon) 1999. aastal. Alates 1994. aastast Euroopa Liidu (EL) assotsieerunud liige, Poola tõusis täisliikmeks 2004. aastal.

Põllumajandus, metsandus ja kalandus

Poola põllumajandus oli Nõukogude blokis ainulaadne, kuna eramajandid andsid suurema osa kogutoodangust. Enamik neist erafarmidest on jätkuvalt väiksem kui 12 aakrit (5 hektarit). Postkommunistlikus Poolas langesid põllumajandusettevõtete sissetulekud reaalses tempos kiiresti, kuna tööstustoodete hinnad tõusid ja Lääne-Euroopast imporditud töödeldud toidud konkureerisid tugevalt madalama kvaliteediga Poola toodetega. Pärast 1989. aastat lagunesid paljud sovhoosid, nagu ka riigi ostusüsteem, millele oli toetunud suur osa erasektorist. 1990ndatel vähenes põllumajanduses hõivatute protsent igal aastal, osaliselt tänu sovhooside likvideerimisele, põllumajandustöötajate vananemisele ja 1990ndate alguse põuale.

Sellest hoolimata on Poola endiselt üks juhtivaid rukki- ja kartulitootjaid maailmas. Muud peamised kultuurid hõlmavad nisu ja suhkrupeeti. Poola suurimad viljakad alad on Alam-Sileesia, Väike-Poola madalikud, Kujawy, Visla delta ja Lublini piirkond. Pinnase kvaliteet on erinev ja suurtes osades Kesk- ja Põhja-Poolas on pinnas mõnevõrra kehvem. Enamik põllumajandust on segatud ning lihaveiseid, lüpsilehmi ja sigu kasvatatakse kogu riigis. Kuna Poola integreerus 1990. aastate keskel üha enam maailmamajandusse, läks umbes pool tema põllumajanduse ekspordist ELi.

Ehkki metsamaa ja kalandus võitlevad endiselt keskkonnakahjustuste pärandiga, võis loodusvarade paranemist näha kogu 1990. aastatel. 21. sajandi alguses oli peaaegu kolmandikul Poola puistutest defoliatsioon endiselt üle 25 protsendi, ületades paljude Poola Euroopa naabrite taset. Umbes neli viiendikku riigi metsamaast hõivatakse okaspuudega, majanduslikult on kõige olulisem männ, lehis ja kuusk. 2015. aastal toodeti umbes 1,5 miljardit kuupjalga (42 miljonit kuupmeetrit) ümarpuitu. Poola kalatööstus on väike ja kogu kalasaak jääb vahemikku 200 000–300 000 tonni aastas.

Ressursid ja jõud

Mineraalid

Poolal on suhteliselt hästi loodusvarasid. Selle peamine mineraalvara on bituumensüsi, kuigi ka pruunsütt kaevandatakse. Suurem osa bituumenitoodangust saadakse rikas Ülem-Sileesia kivisöeväljal. 20. sajandi lõpus hakkasid kaevandamiskulud aga paljudes kaevandustes kasumit ületama. Langevad hinnad ja erastamisega seotud väljakutsed on tootmise taset aeglustanud. Muud kütuseressursid hõlmavad väheses koguses naftat ja mõõdukalt suuri maagaasi varusid.

Väävel on Poola tähtsuselt teine ​​mineraal ja vabariik kuulub nii varude kui ka tootmise osas maailma liidrite hulka. Muude oluliste mittemetalliliste mineraalide hulka kuuluvad bariit, sool, kaoliin, lubjakivi, kriit, kips ja marmor. Krakovi lähedal Wieliczkas asuv ajalooline soolakaevandus on olnud pidevas kasutuses alates 13. sajandist; 1978. aastal kuulus see esimeste hulka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Poolal on ka olulisi metalliliste mineraalide, näiteks tsingi, maardlaid ning ta on vase ja hõbeda suurim tootja maailmas.

Energia

2010. aastal andsid peaaegu üheksa kümnendikku Poola energiast bituumensöe ja pruunsöe põletatud soojusjaamad. Taastuvad energiaallikad annavad umbes ühe kümnendiku riigi energiatoodangust. Maagaas on suures osas asendanud toodetud gaasi. Poola impordib peaaegu kogu oma nafta ja naftasaadused. 21. sajandi alguses moodustasid mineraalkütused ja määrdeained ühe kahekümnenda ja ühe kümnendiku kogu impordist. Teisest küljest eksporditi umbes viieteistkümnes Poolas toodetud elektrienergiast. Suurem osa riigi hüdroelektrist tuleb Karpaatidest, Sudeteni piirkonnast ning Brda ja Visla jõest.

Tootmine

Kommunistliku valitsemise ajal varjutasid märkimisväärsed edusammud tööstustoodangus teataval määral puudujäägid kvaliteedis ja organisatsiooni probleemid. Pealegi oli Poola tööstustoodang, mida reguleerisid peaaegu eranditult kvantitatiivsed nõuded ja mis sõltus Comeconi kaudu pakutavatest odavatest toorainetest, suuresti ebaefektiivne ja halvasti valmis maailmaturul konkureerima. Tööstuslik väljund langes dramaatiliselt pärast kommunismi lagunemist, eriti šokiteraapia esimestel aastatel. Pärast hindade vabastamist ja Comeconi kokkuvarisemist oli langus peaaegu kolmandiku võrra peaaegu kõigis töötleva tööstuse ja mäetööstuse valdkondades.

Kuna Poola tööstus hakkas väiksemaks muutuma, paranes tootmine ja 1990. aastate keskpaigaks oli töötleva tööstuse osatähtsus SKTst umbes kaks viiendikku. Teiste sektorite kiirema kasvu korral ulatus töötlev tööstus kümnendi lõpuks umbes viiendikuni SKTst ja 2010. aastaks oli see vähenenud viiendiku ja kümnendiku vahele SKPst. Tööstussektori peamised harud on masinad ja transpordivahendid, toiduained, metallid ja metalltooted, kemikaalid, joogid, tubakas ning tekstiil ja rõivad.